Eneseväärikus ja sisemine väärtustunne
Mõni võib ju öelda, et ennast tuleks väärtustada ja ikka uskuda oma väärtusesse nagu ebajumalust, keda nähtud pole kunagi. Väärtuse mõiste on minu jaoks alati mõneti võbelev olnud. Kui minult küsitaks, mis teeb mind väärtuslikuks, siis võin ju nimetada märksõnad nagu ausus, empaatia ja nii edasi… kuid miks selliste omaduste olemasolu ei tee veel enesekindlaks?
Järsku sellepärast, et pole eneseväärikust või olen selle kuhugi kaotanud? Aga võib-olla pole mul seda kunagi olnudki? Pole ju keegi õpetanud, kuidas range kasvatuse kiuste miskine väärikus säilitada.
Pane silmad kinni ja tunneta seda sõna enda sees – väärikus… Kuidas Sina selle tähendust tajud? Mis Sulle meelde tuleb? Mis annab väärikuse, mis võtab? Kas oled tundnud end kunagi vääritult? Võib-olla isegi alandatult või ärakasutatuna? Mida oleksid sa sel hetkel kõige enam vajanud? Mida oleksid tahtnud teha? Kas mäletad?
Väärikust dešifreerida on püüdnud nii vaimulikud kui ilmalikud õpetajad, kirjanikud ja filosoofid, aga ka lihtsad inimesed maalt ja linnast. Proovin ka omalt poolt midagi lisada:
Mõnda aega tagasi käisin vaatamas Ugala teatri etendust “Tramm nimega Iha”.
See oli lugu Blanche’st. Õrnast daamist, kes oli kaotanud kodu, armastuse, parimad aastad ja positsiooni seltskonnas. See kõik oli ülitundliku naise jaoks liiga palju, et taluda ja nii kadus ta illusioonide rägastikku, kus meeleheitlik püüd armastust ja turvatunnet ammutada, viis teda lävima võõraste meestega kahtlase mainega külalistemajas Tarantel. Oma õe ja õemehe koju elama asudes, kohtas ta üht noormeest nimega Mitch, kellega tundus olevat lootus abielluda. Ometigi kuulujutt levib ning nõnda pannakse Mitch silmitsi seisma reaalsusega Blanche’i minevikust. Blanche, püüdes oma väärikust igati säilitada, ajas selja sirgu ja tunnistas minevikku ja seal tehtut, mille peale Mitch uhkelt: “Ma viiksin sind oma emaga kohtuma, aga vaata… sa pole piisavalt puhas…”
Igaljuhul sai Blanche’ile küllalt ja ta otsustas lahkuda, kuid ees ootas teda õemees, kes takistas ning võttis teda kõige vääritumal moel. Kahjuks oli nii, et kui naine sellest hiljem rääkida püüdis, ei uskunud teda keegi ja ta viidi hullumajja. Olgugi, et Blanche’i vaim oli murtud, oli tema lahkumises arstide vahel miskine kumav väärikus…
Ütleksin veel omalt poolt, et iga elusolend on sündinud siia ilma väärikana. See hindamatu pärlikee on kaasa antud tingimusteta. See on selgroog nii füüsilises kui vaimses mõttes. Kui elus läheb hästi ja olendit kasvatatakse tundlike, armastavate ja lugupidavate vanemate poolt, tugevdab see sisemise väärikuse pärlirida, millest ajendatuna areneb välja kesktelg või teisisõnu – sisemine kompass.
Igasugune julmus peaaegu märkamatult eemaldab keelt tema pärlid, mille tühjale reale peab vaene hing asetama käepärased võltsingud, et maskeerida tühjuse alastuse kõikehõlmavat häbi ja leina.
Teisalt, murrab kompassi nõela, jättes hinge elumerele sihitult triivima ning armastust ja turvatunnet võõrastelt sadamatelt ammutama.
Kuidas sellest august väärikalt väljuda? Esiteks, teadvustan augu sügavust, kus viibin. Teiseks, teadvustan seda, kuidas siia sain. Kolmandaks, otsustan, mis siin defineerib mind ja mis ei defineeri. Neljandaks, andestan endale, et siia sattusin. Viiendaks, võtan vastutuse ning otsustan, mida edasi teen. Kuuendaks, teen seda, mida olen otsustanud.