Kinnisideed & Krooniline Häbi
Tead seda tunnet kui sa midagi väga-väga tahad, aga ei saa? Või veel enam – vajad…
Kuidas siis kogu maailm on fokusseeritud just selle saamisele, kuidas kõik muu kaob kuhugi selja taha, meelest ära. Maailm muutub häguseks, kõik mida tunned on sügelev koht sisemuses, millele ligi ei pääse. Kui vaid saaks selle mida tahan, oleks kõik jälle paigas. Aga ei saa. Ja nii veedad unetuid öid, genereerides võimalusi oma ihaldatud objekt kätte saada ja mida see kõik endaga kaasa tooks kui selle lõpuks kätte saaks? Ainuüksi mõte sellest mõjub kui oopium öövaikuses – aga ainult korraks, et siis jälle abitult oma meelte keerises fantaseerida, unistada, peljata, muudkui mõelda oma luupivat mõtet, mis mitte kuhugi ei vii, aga magada ka ei lase. Selline on kinnisidee. Mõni kinnisidee tuleb ja läheb, teine tuleb selleks, et jääda kauemaks, mõni ka aastakümneteks kui midagi ette ei võta.
Kui inimene on sattunud sellisesse keerisesse oma obsessiivsete mõtete küüsi, viitab see sellele, et on kaotatud kontakt iseendaga. Kogu fookus on suunatud väljapoole. Psühholoogias käsitletakse seda kui lõhestumist ehk “split’i”.
Carl G. Jung on viidanud säärasele kogemusele kui inimolemuse lahtiintegreeritusele ehk lahtiühendatusele. Et tegelikult otsib inimene taga iseennast. Kontakti endaga. Selleks on vaja läbida individuatsiooni protsess ehk endas kokku integreerida mingid lahtiühendatud osad. Näiteks häbitunne ja lähedusevajadus, et kuidas need omavahel seotud on.
Patricia A. Deyoung (kliiniline psühholoog) oma raamatus “Understanding and Treating Chronic Shame - Healing Right Brain Relational Trauma” toonitab kuidas vanema või kellegi olulise poolt täitmata emotsionaalsed vajadused viivad selleni, et iseennast hakatakse nagu kolmandas isikus hindama; mis on mul valesti, et ma ei saa sellelt inimeselt seda mida ma vajan? Miks ta ei hinda mind? Miks ta ei kiida? Miks ta ei kallista? Kas ma teen midagi valesti? Kas ma olen kole? Kas ma olen halb?
Sellised pervasiivsed mõtted viivad pikas perspektiivis identiteedi lagunemiseni väiksemateks killustunud osadeks – mingid osad iseendas tehakse valeks ja hakatakse häbenema, surutakse maha või hakatakse kompulsiivselt vastu töötama. Näiteks noor neiu võib mõelda: “Miks ta mind ei taha? Kas ma olen paks?” ja siis hakata end näljutama ja 6 korda nädalas trenni vihtuma, et siis avastada, et see ei pane toda inimest teda tahtma, seejärel otsitakse endas uus “viga”, mida parandada. Nii võibki juurduda sättumus endas lõputult vigu otsida – “kui ma selle ära parandan, äkki siis mind hakatakse armastama." Tegelikult süveneb aga enda häbenemine ja ülla-ülla – kinnisidee. Kuna need on aga liiga valusad tunded, mida tunda, siis proovitakse selle alla surumiseks ükskõik mida - ekstreemsematel juhtudel ilukirurgiat, ülemäärast saavutamist, erinevaid sõltuvusi jne.
Tegelikult peaks inimene keerama pilgu endasse, et leida viise, kuidas ise oma emotsionaalsed vajadused ära rahuldada. Näiteks need lahti kirjutada, emotsioonid läbi hingata kaasates teatud füüsiline liikumine ja keha tunnetamine. Samuti tuleks uuesti oma eesmärkidele pühenduda isegi kui keskendumine tundub võimatu. Füüsiline aktiivsus tuua oma igapäevarutiini, et kehasse tuua õnnehormoonid, mis millestki või kellestki teisest ei sõltu. Selliselt kasvab emotsionaalne iseseisvus ja seeläbi ka eneseväärikus ja väärtustamine.
Terapeut võib aidata sinu kinnisideid lahti harutada neid sinuga koos mõtestades ja peegeldades ning viia läbi harjutusi, et ligi pääseda allolevatele tunnetele, uskumustele või hoopis juurdunud pingele kehas.