Emotsioon pingena kehas?
Oled kunagi kogenud, kuidas emotsionaalse valu tagajärjel lukustub kehasse pinge ja seal valu hakkab tegema? Või hoopis märganud kuidas sa kõhu ja kogu keha täiesti pingesse tõmbad, kui tee ääres jalutades ootamatult auto mööda kihutab? Aga kui oledki elanud sellise pinge või valuga nii kaua kui mäletad ning ükski arst ega massöör pole suutnud jäädavat lahendust tuua ja juba laiutadki käsi ning hakkad vaikselt leppima, et see ongi elu vältimatu osa?
Primaalteooria järgi jaguneb inimteadvus lihtsustatult kolmeks:
- instinktiivne teadvus, mida reguleerib aju tüve osa
- emotsionaalne teadvus, mida reguleerib aju limbiline struktuur
- intellektuaalne teadvus, mida reguleerib ajukoor
Terves, normaalses inimeses töötavad need teadvuse osad omavahelises harmoonias organismi hüvanguks, moodustades singulaarselt toimiva mõistuse. Selliselt toimiv mõistus lubab inimesel olla tundev, selgelt mõtlev indiviid, kelle instinktid, emotsioonid, impulsid ja mõtted pole mitte lahus olevad, teineteist mitte tundvad entiteedid, vaid opereerib maailmas kui ühtne teadvel olev tervik. Trauma varases eas (nt probleemne sündimine), sekkub sellisesse ühtsusesse, tuues lõhe teadvuse terviklikkusesse.
"Kui lapse vanemad hülgavad lapse juba varases elueas, pole ta veel võimeline tõlgendama olukorda kui "nad ei armasta mind, nad ei taha minuga olla." Aga sõnum on endiselt seal - tundena. See habras süsteem ei saa enam normaalselt reageerida ega olla tema ise. Ta peab end välja lülitama selleks, et eluga edasi minna. Emotsionaalne mälestus võib endas hõlmata suurt kurbust ja tühjust, ilma, et mäletaks selleni viivat spetsiifilist sündmust, kuid mälestus tundena on alles. Täiskasvanuks saades, on selle nimi "depressioon"." - Dr. A. Janov ("Why You Get Sick and How You Get Well", tõlge). Tegelikult pole vahet, millise meediumi valu endale valib, olgu selleks ärevus, unetus, füüsilise ülepinge tõttu tekkinud haigus või hoopis reaalsusest täielik eraldumine, kuid mõte jääb samaks; teadlikkust meelest lahti ühendatud valus mälestus peab leidma viisi, kuidas esile kerkida, et keha pingest vabastada. Probleem seisneb aga selles, et vana täitmata vajadus on lõksus just selles teadvuse osas, milles inimene resideerus kui see täitmata vajadus esmalt pead tõstis. Näiteks, kui laps nutab hällis vajadusest emapiima ja sooja embuse järele, kuid ema on otsustanud, et lapsel on uneaeg ning lubab tal end tühja kõhuga ängistuses magama nutta ja see juhtub korduvalt, siis talletub see sama karjuv vajadus preverbaalsesse teadvusossa, kuhu hiljem lihtsalt sõnadega ligi ei pääse. Sellest saab pinge.
Nii võibki inimene tunda täitumatut vajadust kiire meelelise naudingu järele, et pinget maandada, adumata, et reaalne tunne on ammusest ajast kehasse kapseldunud vajadus hoopis ema rinna ja läheduse järele. Kuna laps rinda ei saa, peab ta leidma asendusvajaduse või muu viisi kuidas oma ängistust represseerida.
Et intellektuaalne teadvus, mis tegeleb tõlgendamise ja inhibeerimisega, hakkab aktiivset rolli mängima alles ca kuuendast eluaastast, siis traumadest (nt lapse täitmata vajadused) tuleneva valu allasurumiseks võib laps õppida ära valust tuleneva pinge lihastesse ja liigestesse surumise. Selline viis muutub automaatseks ehk alateadlikuks käitumiseks, mis hakkab inimesega alatiseks kaasas käima, muutudes tema elu osaks. Puuduliku kontakti tõttu kehaga muutub keha jäigaks ja tuimaks, energiavool on katkestatud ning kaob võime tunda naudingut elust enesest. (Jätkub…)