On hommikuid, mil peeglisse vaadates tabab sind vaikus. Sa justkui tunned neid jooni, kuid kaugel kumab tunne – “See pole päris mina.”

Ma tean seda tunnet liigagi hästi. Aastaid kandsin maski, mida ise hiljem nimetasin oma kohanevaks minaks. See oli osa minust, mis oskas naeratada õigel hetkel, valida sõnu, ei häirinud kedagi, vaid sulandus ja sobitus. Väliselt tundsin hakkama saavat, sisemiselt aga lagunes mu identiteet aeglaselt, kuni ühel hetkel polnud enam millegi taha peituda.

Minu isiklik identiteedikriis ei saabunud lärmakalt.

See hiilis kohale tasakesi, kui avastasin, et hobid, mis kunagi rõõmu tõid, muutusid tühiseks; et inimestega koos olles tundsin end rohkem üksi kui iial varem; et otsuste tegemine – olgu need suured või väikesed – tundus uppumisena valikute merre, kus ükski siht ei paistnud omamoodi tõelisena. Kirjeldasin tookord seda endale kui seismist keset tühja välja, kus kõik vanad teeviidad on maha kukkunud. See oli mu enda moratooriumi faas – aeg, kus vana identiteet on kokku varisenud, kuid uus pole veel tärganud.

Hiljem, psühholoogiat süvitsi uurides ja terapeudiks õppides, mõistsin, kui täpselt see kaart minu sisemaailma kirjeldas. Erik Erikson, kes identiteedikriisi mõiste esimesena kasutusele võttis, pidas sellist segadust arenguliseks hädavajaduseks, mitte nõrkuseks. Veel enam, James Marcia identiteedi staatuse teooria aitas mul näha, et olin takerdunud "Foreclosure" staatusesse – elanud vastavalt ootustele, mida olin ilma küsimata omaks võtnud, kaitsnud end kohaneva mina abil. Kriis oli mu hinge viis öelda: “See roll on lõppenud. Sa väärid rohkemat kui vaikne ellujäämine.”

See, mida tookord häbenevalt üksi talusin, on saanud täna minu töö südameks.

Mõistsin, et me kõik ehitame üles kaitsvaid minasid – see on loov ja ellujäämiseks tarvilik oskus. Ent kui need maskid hakkavad lämmatama, tuleb nad õrnalt, kuid otsusekindlalt maha võtta. Teraapiaruumis, kus puudub hinnang ja kus saab lubada endal olla seesmiselt alasti, oleme koos just seda teinud. Siin, toetavas ja konfidentsiaalses keskkonnas, aitame koos

• Kaardistada sinu “kohaneva mina” mustrid, mis sind kunagi kaitsid, kuid nüüd piiravad;
• Avastada neid hetki, mil tundsid end kõige ehedamana – sageli on need peidus unustatud unistustes;
• Ehitada üles paindliku ja autentse suhte iseendaga, mis ei vaja pidevat esinemist või varjamist.

Ära jää oma segadusega üksi.

Küsi endalt: kui hirm ei juhiks minu valikuid, kes ma siis oleksin? 

Minu enda teekond õpetas, et identiteedikriis ei ole lõpp, vaid värav ehedamale minale ja tõelisemale elule. Luban olla sulle sellel teel toeks.

Tule ja astu esimene samm. Esmane konsultatsioon on praegu tasuta. Broneeri oma aeg juba täna.

Sildid:

• IDENTITEEDIKRIIS
• NÕUSTAMINE
• PSÜHHOTERAAPIA
• PSÜHHOLOOGIA