Kuidas käitun kui klient teraapias valetab?
Kuidas selgitan terapeudina välja tõde kui on selge, et klient valetab?
Kuidas sa tead, et sa iseendast lõplikku tõde räägid?
Tavaliselt kui inimene valetab, on tal selleks põhjus. Kui teraapias klient valetab, võib selleks põhjuseid olla mitmeid, kuid üks peamisi võib olla see, et puudub vajalik turvatunne, et teatud teemasid avada. Klient võib karta hukkamõistu, häbeneda oma vigu või üldse mitte terapeuti usaldada.
Teraapiline progress sõltub paljuski sellest kui palju klient ennast avada suudab. See, aga oleneb enamasti sellest kui palju on ta valmis mingisse teemasse sügavamalt sisse vaatama, aga ka sellest kui palju ta terapeuti usaldab.
Vahel piisab elus ühest-kahest korrast tema usaldust reeta kui ta hakkab inimestesse enda ümber natuke skeptiliselt suhtuma. Võib-olla tuli tema ellu inimene, kes hoolimata tema kahtlustamisest otsustas võita tema usaldust ja ta hakkabki järk-järgult järele andma ning vaikselt toda inimest usaldama, et siis jälle reedetud saada.
Usalduse köis hakkab katkema esimesest reetmisest ja selle viimane kiud annab järele viimase reetmisega. Kui viimane reetmine on toimunud ja usalduse nöör lõplikult katkenud, on tolle inimese sisemaailma pääsemine äärmiselt keeruline.
Teraapias võib sarnase inimese ära tunda selle järgi, et ta ei ava ennast. Üldse. Harva valetab klient tahtlikult. Inimene, kelle usalduse nöör on katkenud, on mõnevõrra isiksuse tasandil lõhestunud. See tähendab seda, et tema reaalsustaju on samuti kahestunud. Ta näeb mõningaid asju läbi kõverpeegli. Mida sügavam on lõhe isiksuses, seda kõveramalt ta asju näeb ja seda paranoilisem ta oma sisemuses on.
Mõnikord toimub teraapilises protsessis selline huvitav nähtus nagu ülekanne (ingl. transference). See tähendab lihtsustatult, et klient hakkab alateadlikult ehk enesele teadvustamata tajuma terapeuti oma isa või emana, mõnikord kellegi kolmandana. Ta hakkab käituma terapeudiga nii nagu ta käitub vastava inimesega oma minevikust. Sellist ülekannet toimub väga palju ja väga sageli ka partnerlus-, sõprus-, aga ka paljudes teistes suhetes ilma, et me sellest teadlikud oleksime.
Toome ühe lihtsa näite valetava kliendi varal. Kutsume teda Joonaseks (fiktiivne tegelane). Joonase isa oli autoriteetne kuju. Kõik pidid käima tema taktipuu järgi. Pahandust tehes, sai Joonas alati karistada. Selleks, et karistust vältida, õppis ta ära valetamise. Joonase isa oskas tõde välja selgitada läbi ristküsitluse, meelitamise, manipuleerimise ja valetamisega. Ta oli seda õppinud oma töös politseina.
Kord läks ta nii kaugele, et lubas Joonase lõbustusparki viia, kui too vaid oma pahanduse üles tunnistab. Joonas tunnistaski. Sellepeale peksis isa teda rihmaga ning ülejäänud päeva veetis väike Joonas lõbustuspargi asemel nurgas.
Nüüd on nii, et kui keegi Joonaselt midagi pärima hakkab, kerkib temas esile vaevuhoomatav ärevus. See ärevus hoiatab teda läheneva ohu eest ja peagi käivitub temas alalhoiuinstinkt ning ära õpitud pool-alateadlik tegevus. Joonasel on selleks valetamine ja tõe moonutamine. Psühholoogias kutsutakse seda vastupanuks (ingl. resistance).
Terapeudina ma veel Joonase lugu ei tea, ta on uus klient. Märkan ainult suurt vastupanu ennast avada. Vaatlen kuidas ta küsimuste eest kõrvale puikleb, vastuolulist juttu ajab, rahutult tugitoolis niheleb ning viivuks näen tema pilgus mängulist kavalust.
Siinkohal lõpetan pärimise, sest ülekanne on toimunud – ta on võtnud üle oma sisemise lapse rolli. Seda mängu kaasa mängides, etendaksin elavalt tema isa, keda ta umbusaldab ja kardab. Pean siinkohal mõistma, et minu ees istub inimene, kes tõenäoliselt lõpuni ei usalda mitte kedagi.
Pean mõtlema ka selle peale, mis on meie teraapilises suhtes olulisem – see, et ta kogu tõe enda kohta ära räägib või, et ta end minuga turvaliselt tunneb?
Võimalik, et ta pole end kunagi kellegagi turvaliselt tundnudki. Seega, minu eesmärk on vaeva näha meie omavahelise suhtega, et temas usaldus ja turvatunne arenema hakkaks. Kui inimene tunneb ennast piisavalt turvaliselt, avaneb ta ise, aga see saab juhtuda vaid tema enda tempos ning mõnikord võib selleks minna omajagu aega.