Identiteedikriis, kuidas seda kogesin ja mida õppisin…
Kui ma räägin identiteedist, siis viitan sellele kui anti-Minale, mis vastandub päris-Minale ehk iseenda äratundmisele iseeneses. Sellist sügavat enesetunnetuse privileegi olen kogenud lühikesed perioodid oma elus enamasti üksi või teraapiaruumis olles. Sotsiaalsetes tingimustes on minu identiteet piiritlemata ja laialivalgunud. Segunedes teiste inimeste ja nende võimalike arvamuste ja hoiakutega, on mu identiteet nagu hetkes muutuv kameeleon.
Et tulla toime oma hapra sisemusega, olen elu jooksul endale ümber loonud midagi, mis peaks mind kaitsma kõikvõimalike hinnangute, negatiivsete arvamuste, tõrjumiste ja hülgamiste eest. See on kogum, mis koosneb sadadest peenikestest mustritest ja mustri jätketest, muu hulgas kõikvõimalikest erinevatest sotsiaalsetest rollidest, võlts hoiakutest, võlts naeratusest, võlts häälest ning arvamusest, mis muutub vastavalt seltskonnale, kus viibin… Kutsugem seda Kohanevaks Minaks.
Kui Kohanev Mina töötab nagu peab, olen ma tegus, suhtlev, kõigile üsnagi meeldiv, hästi funktsioneeriv ja naeratav ühiskonnaliige. Kohanev Mina on olnud terve elu mulle identiteedi eest.
Kui ma astusin eneseotsingute rajale, siis varem või hiljem orgaaniliste protsesside tulemusena, tuli mul läbi näha oma Kohaneva Mina toimemehhanismid. Mida teadlikumaks neist saan, seda kahjutumaks nad muutuvad – see tähendab, et need ei kaitse mind enam. Igasugune katse varasemaid rolle või võlts hoiakuid ülal hoida mõjub juba üsna naljakana. Järgneb identiteedikriis ehk egostruktuuride lagunemine.
Häbi… Varjumine… Üksindus… sest alasti inimeste ette tulla on minu jaoks sama kui padu soolases ookeanivees oma hingehaavad lahti koorida. “Appi, nad näevad mu hingesoppi! Mu mädanike vaglapesi!”, mõtlen ma ja poen sügavale urgu. Kõike halvav häbi iseenese pärast. Kuidas see minusse sai??? Mõnikord meenuvad mulle seigad lapsepõlvest ja teismeeast ning tänagi perega suheldes märkan ühte koma teist, millest asju järeldada. Kuid päris häbi tuumast oman vaid abstraktset tunnetust. Võib-olla oled sina endas selle tuumiku üles leidnud? Tahaksin väga sellest kuulda!
Häbi halvab organismis kõik selle, mis võimaldab siirast eneseväljendust ja ehedat naudingut elust endast. Alustades häälest ja kõnest (nt vaiksel häälel kogelemine), lõpetades düsfunktsioonidega reproduktiivorganites (nt frigiidsus), võib häbi pidadada paljude füüsiliste ja mentaalsete häirete põhjustajaks. Häbi põhjustab ühiskondades tabusid ja tabud omakorda häbi. Suletud ring, mis kindlustab oma võimu meie elude üle, kui me sellest läbi ei lähe.
Kuidas Sina häbitundele reageerid? Ja mida sa täna ära teeksid, kui häbi sinu teed ei takistaks?